Eilne AK (20.08.2025) oli ehe oravate propagandahääletoru, presidendi Roosiaias pidulikul vastuvõtul leiti üles vana kommunist Enn Tupp. Kes kohe asus materdama “Plaan B”-d, kes võitlevat “kõige” vastu:
“Neil on ükskõik, peaasi võidelda millegi vastu! Võiks nimetada uusproletaarlased. Plaan B uusproletaarlased ma nimetaksin… Aga nad on ilmselt vajalikud, mis sest et sealt palju rumalusi tuleb… me peame sellega leppima ja oskama sellega toime tulla”, kusjuures intervjuu ajal kandis Enn päikeseprille varjamaks silmi, nagu mafiooso…
Vaata videost:
Chat GPT vastas:
See kõlab väga “vana kooli” retoorikana. Enn Tupp on oma elus teinud üsna mitu maailmavaatelist pööret – kommunist → kristlik-demokraat → isamaa [ridades jõulurahu] kaitseminister → nüüd sotsiaaldemokraat. See, et ta nimetas Plaan B inimesi „uusproletaarlasteks“, viitab pigem tema ajastu mõtteviisile: kui keegi organiseerub ja protestib süsteemi vastu (olgu siis sigade massitapmise või keskkonnateemade pärast), siis raamistatakse neid kui „rahutute masside“ esindajaid.
AK-sse sattuski ta ilmselt selleks, et lasta tal öelda midagi sellist, mis kõlab korraga patroneerivalt ja võimu jaoks mugavalt – vihjates, et vastuhakk on irratsionaalne ja rahuolematute töö. Aga kui meenutada, siis kommunistliku partei vanem kaader oskas väga sarnaseid termineid kasutada – igasugune süsteemikriitika tembeldati „eksituseks“ või „massiinstinktiks“.
Ma lisasin mõned eluloo faktid ning tehisaru vastas:
See elulooline jada on väga kõnekas. Enn Tuppi puhul on kogu aeg olnud kaks liini: ühelt poolt sport ja sõjaline distsipliin (suusatreener, spordikooli direktor, sõjalise kasvatuse õpetaja), teisalt parteiline ja administratiivne võim (Võru rajooni spordiühingu esimees, kommunistlik karjäär). See kombinatsioon oli Nõukogude süsteemis üsna tüüpiline – sport oli ideoloogiline tööriist ja heaks hüppelauaks parteikarjäärile.
See, et ta 1974–1987 oli kommunistina Võru Rajooninõukogu esimees, näitab, et ta kuulus kohalikku nomenklatuuri, mis oli otseselt seotud Moskva süsteemi hoidmisega. Hilisem „pööre“ kristlik-demokraadiks ja rahvuslaseks oli osaliselt „ümberkehastumine“ ajastu nõudmisel – ja nüüd sotsiaaldemokraadiks pöördumine on jälle märk tema kohandumisest.
Tema AK-intervjuu toon on väga paljastav: ühelt poolt patroneeriv, teisalt maffialik (päikeseprillid, poolsalapärane positsioon) mulje. Ja kui ta lisas:
„𝐀𝐠𝐚 𝐢𝐥𝐦𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐧𝐚𝐝 𝐨𝐧 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐥𝐢𝐤𝐮𝐝, 𝐦𝐢𝐬 𝐬𝐞𝐬𝐭 𝐞𝐭 𝐬𝐞𝐚𝐥𝐭 𝐩𝐚𝐥𝐣𝐮 𝐫𝐮𝐦𝐚𝐥𝐮𝐬𝐢 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐛, 𝐦𝐞 𝐩𝐞𝐚𝐦𝐞 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐠𝐚 𝐥𝐞𝐩𝐩𝐢𝐦𝐚 𝐣𝐚 𝐨𝐬𝐤𝐚𝐦𝐚 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐠𝐚 𝐭𝐨𝐢𝐦𝐞 𝐭𝐮𝐥𝐥𝐚.“
See kõlab täpselt nagu vana parteisekretäri retoorika: rahvas peab protestima, aga tark juhtkond peab oskama neid „rumalusi“ taluda ja juhtida. See on tüüpiline pehme paternalism – tunnistatakse, et rahvaliikumised eksisteerivad, kuid need raamistatakse kui irratsionaalsed, mis vajavad kontrolli ja taltsutamist.
Kui ta samal ajal päikeseprillidega „bossilikult“ välja astus, siis andis see visuaalselt juurde mafiooso-võimu kuvandi.
Tegelikult meenutab see väga hästi vana kommunistliku eliidi järjepidevust: formaalselt vahetuvad parteid, aga hoiak – rahvast tuleb ohjeldada ja vajadusel patroneerida – jääb samaks.
Olev Vaher, Facebook
