Valimiste kõige mustemat osa mängivad ära müüdud ajakirjanikud. Nad ei küsi, ei uuri ega otsi tõde – nad ainult peksavad. Nii saavad valitsus ja nende sõbrad rahulikult jätkata oma sigadustega. Selle asemel, et rääkida inimeste tegelikest muredest – Narva tänavatest, pensionitest, noorte tulevikust, töökohtadest ja haridusest – lapatakse perealbumeid ja kleebitakse külge uusi silte.
Kui sa võtad ebamugavalt sõna, siis ei valita enam vahendeid – lihtsalt pekstakse. Ja isegi kui mõni sinu lause läbi lipsab, peidetakse see nii sügavale, et nad ise ka hiljem üles ei leia. See ei ole dialoog ega arutelu. See on kontroll ja hirm.
Mina ja Plaan B oleme selle vastu. Meie tahame ausust, läbipaistvust ja inimeste tegelike murede lahendamist.
Ma olen poliitik, aga enne kõike ema, õpetaja ja oma vanemate tütar. Minu töö õpetajana on mulle andnud selge pildi: tõde, hoolimine ja õiglus on kõige tähtsamad väärtused. Just neid tahan ma poliitikasse tuua.
Ma tean, et meie pere on paljude jaoks ebamugav. Minu isa on eestlane, ema venelanna. Oleme vennaga õppinud nii Eestis kui Venemaal. Aga me ei pea seda häbenema – ega hakka ka. Me oleme Eestimaa inimesed, ja meid on palju. Kui ajaloos natuke tagasi vaadata, siis peaaegu igal perel on veresegu erinevatest rahvastest, sealhulgas vene verd.
Kas ma pean oma ema, isa või vanavanemaid häbenema? Ei pea. Ja kindlasti ei hakka ka. Kui arvate, et meid niimoodi murrate, siis te eksite. Küsin hoopis – kas teie olete valmis oma vanemaid või vanavanemaid häbenema?
Aitab oma inimeste häbistamisest!
